Mul ei ole olnud pikka aega juba sellist päeva, kus ma lihtsalt olen kurb ja mõtlen kõige halvematele asjadele, mis mu elus on või olnud on. See päev saabus mulle just siis, kui teised kõige õnnelikumad on. Just sõbrapäeval saabus see päev. Kõik olid koolis armsad ja tulid kallistama et "head sõbrapäeva" ja nii paljudele ma vastasin lihtsalt "aitäh", kuigi normaalne oleks õelda "jaa, sulle kaaa". Olin pahur, aga samas püüdsin seda nii kuis võimalik alla suruda, sest ei tahtnud teiste päeva rikkuda. Vanaema viis hommikul kooli ja enne autost väljaminemist ütlesin talle, et ma ei taha siia minna, võta mind tööle kaasa. Olen iga hommik rääkinud kuidas ma ei suuda kooli minna. Ilmselt see jäi teda kipitama ja täna ta tuli mu tuppa, kui lihtsalt lage vaatasin ja küsis, et kas ma tahaksin homme koju jääda. Ma olin üllatunud, sest nad ei lase mul KUNAGI ilma põhjuseta koju jääda. Ma olin nõus ja ta oli rahul. Üritan veel sellel päeval oma tegemata asju ära teha.
Ma tean täpselt, milles mu kurbus seisneb, aga ma ei taha sellest rohkem kellegiga rääkida, sest see teeb kõik hullemaks. Ma olen üritanud jõuda kuskile paremasse kohta, kuni ma ikka ja alati kolinal alla kukun. Neid kukkumisi on olnud kümneid ent siiski ma olen olnud rahul, sest need mõned hetked on olnud toredad. Ma olen harjunud, aga ma olen tüdinud ja nagu kinni kuskil, ma ei saa välja sellest. Aga ma tunnen ennast nii halvasti, kui olen kurb, sest ma leian, et mul ei ole õigust selleks. ON nii palju hullemaid asju ja mu elus on ju samuti ka tohutult palju head ja ma nutan taga midagi mida mul ei ole. Aga samas see ei takista mul tundmast teisiti.
Mind on alati teiste õnn ennast õnnelikuks teind, aga lõppudelõpuks me ei saa ka koguelu teiste õnnest toituda. Ma ei vajaks rohkemat, kui et see tunne kaoks. Seda pole ju ometi nii palju palutud, või siiski on.
Kui lihtne oli elu väikse lapsena, kui ainukeseks probleemiks oli, kui emme sulle poest piisavalt kommi ei ostnud.
