Kaisa´s: Latvijas

Lõpuks ometi leidsin viitsimise teha postitus oma ülivingest reisist Lätti. Kuidas see kõik alguse sai? Sain pakkumise mingi nädal enne reisi, et saaksin minna Lätti nädalaksajaks seoses ühe projektiga. Ma ilgelt kahtlesin, et see oli siiski koolinädalal ja muu, aga siis meenus mulle kõik pask, millest võiks eemale saada. Ma olen probleemide eest põgeneja, niiet ma otsustasin minna. Vanematele rääkisin sellest alles tükkmaad hiljem, aga nad olid nõus, nagu ka arvata oli, sest nad on liiga head. Otsustasin, et üksi on liiga igav minna ja kutsusin ka Brita endaga kaasa, kuna vabu kohti oli, ta oli loomulikult nõus. Hakkasime siis 28.aprill pühapäeval sõitma juba. Esialgu Pärnu. Seal oli tunnike vabaaega ja muidugi läksime me poodidesse ja ostsime endale nii mõndagi ilusat. Kuna kaotasime ajataju, oleksime äärepealt Riia bussist maha jäänud, niiet tegime elujooksu. Jõudsime, aga bussis oli megapalav ja surime. Niisiis algaski reis Lätti. Jõudes Riiga tulid kaks poissi meile vastu. Nad olid lihtsalt nii ebaviisakad, kuus naissoost isikut ja keegi pole abi pakkunud kohvrite või värkidega. Kõndisid ka tükkmaad ees, aga juhatasid meid bussini. Buss oli väike ja pidime kuidagi kõigi oma kohvritega sinna mahtuma, rumeenlased olid juba oma kohad bussis vallutanud. Nüüd algas 4tunnine sõit Rekava poole, kus kogu projekt aset leidma pidi. Kui me bussist välja astusime tahtsime lihtsalt nutta selle peale, et kuhu kurat me sattunud oleme. See oli vääga väike linnake, pigem nagu mingi agul. Ööbisime koolis ja seal oli veel hullem. Kui olime oma toad kätte saanud, viidi meid sööma ja mul käis lihtsalt toit suus ringi ja korrutasin Britale, et ma tahan koju minnna. Aga pidime minema jalutama kõikide teistega, et näha veidi seda külakest ja siis hakkas juba palju parem, kuna tutvusime Läti grupiga, palju nalja sai nendega juba kohe. Tutusime ka teiste eesti grupis olevate inimestega koheselt ja kõik oli juba päris hea.

Magasime bioloogia klassis, kus taga olid mingid loomade luukered ja asjad. Aga sellegipoolest oli meil parim tuba. Projekti asjadest ma väga rääkima ei hakka, sest see oleks igav, aga veidi lõbusamatest asjadest. Meil olid nii lahedad inimesed koos ja ei puudunud ka pidu. Esmaspäevasel päeval pandi ühte ruumi ilge muusikasüsteem ja asjad ja sai tantsida ja ka veidi drinkida. Enamus inimesi kogunes meie tuppa esmaspäeval jutustama ja tutvuma, enamasti muidugi lätlased. Peale seda sai juba tavaliseks et lätlased meie toas tsillisid. Ma täpsustan veidi end, 3 läti poissi, aga nad olid tohutult toredad ja sõbralikud. Lõpu poole nad juba ööbisid ka meie toas, meil oli paar vaba voodit meie toas. Tegime igasuguseid eesti ja läti veidraid mänge nendega jne. Nad olid väga avatud meiega ja rääkisid oma elust väga avameelselt ja kohati oli seda päris jube kuulata. Sain ühe poisiga väga lähedasteks reisi ajal ja lahkudes andis ta mulle isetehtud käepaela, kuhu peale oli tikitud/heegeldatud Kaisa, mille ta õde oli mulle teinud. Seal projektis oli veel üks suur mees Kakuke, kelle piltide pealt ilmselt pärast ära tunnete ja no ta oli naljanumber ja käis mulle kohati pinda, aga kohati oli ta naljakas. Mitu korda, kui koridoris arvutis olin, läks ta mööda minust ja lülitas mu arvuti lihtsalt välja. Poola grupp oli ka sinna tulnud, aga kahjuks inglise keelt nad eriliselt üldse ei rääkinud, niiet raske oli. Ma usun, et keegi väga seda teksti lugeda ei jõua, aga pildid räägivad ka palju endaeest. Aga kõige lahedam oli see, et meil oli ROOSA buss väljasõitude jaoks. Riietasime end Britaga mõlemad veel roosasse ka.

Suuremaid pidusi oli projekti jooksul 3. Lõpuks me lihtsalt tundsime end seal nii koduselt ja ei tahtnud kuidagi lahkuda. Peale suurepärast nädalat ,oli lahkumine kuradi raske. Jättes hüvasti nendega hoidsin ma end vaos. Bussis tuli peale kurbus. Kojujõudes veel suurem kurbus ja ma lihtsalt nutsin väheke, sest ma igatsesin nii väga tagasi.

Oleme siiamaani fb-s nendega ühenduses olnud ja nad tulevad ilmselt juulis Eestisse meid külastama, mida ma niii ootan.

Ilmselt üks parimaid nädalaid mu elus ja siiamaani olen vahest kurb ja igatsen tagasi.

Kogu grupp v.a mina, kes tegi pilti.